Euroopa roheline kokkulepe

2019. aasta detsembris vormistas Euroopa Komisjon (EK) Euroopa rohelise kokkuleppe (ERK), mille eesmärk on poliitilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid meetmeid kasutades saavutada 2050. aastaks Euroopa Liidus kliimaneutraalsus. 2020. aasta detsembris leppisid liikmesriikide esindajad kokku ERK kõrgendatud vahe-eesmärgis aastaks 2030, millega võeti poliitiline suunis vähendada KHG heidet võrreldes 1990. aastaga senise 40% asemel 55%. Antud eesmärgi täitmiseks vajalike meetmete ja õigusaktide paketti „Eesmärk 55“ esitles EK 2021. aasta juulis. VKG tegevust mõjutavad olulisemad punktid antud kokkuleppes on järgmised:

Euroopa Liidu rohepoliitika alustalaks on süsiniku emiteerimise maksustamine heitkogustega kauplemise süsteemi kaudu. Selle üleliidulisese maksusüsteemi kõige kahjulikum osa on avatus spekulantidele, mis on võimaldanud antud maksumäära eksponentsiaalset kasvu. Kui veel 2020. aasta märtsis oli CO₂ maksumäär 15 eurot tonni eest, siis vähem kui kahe aastaga tõusis see 550% võrra ja lähenes 2022. aasta veebruaris 100 eurole tonni eest. Sõjaga kaasnenud energiakriis seadis Euroopa rohepoliitika hetkeks küsimärgi alla, mistõttu spekulandid ruttasid võetud positsioone likvideerima ja CO₂ maksumäär kukkus märtsi alguses 58 euroni. Euroopa juhtivate poliitikute kinnitus, et energiakriisi põhjuseks ei ole Euroopa rohepoliitika olemus, vaid tõsiasi, et seda poliitikat ei ole piisava agressiivsusega ellu viidud, tõmbas nädalaga CO₂ hinna tagasi 80 euro peale ja augustis, kui Prantsusmaa ja Saksamaa järgmise aasta elektrihinna futuurid hõljusid tasemel 1 000 €/MWh, flirtis CO₂ tonni hind taas 100 euro piiriga. 2022. aastal maksid Eesti tarbijad ja ettevõtjad põlevkivist toodetud elektrienergia tavapärasest kõrgema hinna kaudu EL-i kassasse üle 540 miljoni euro CO₂-maksu. Ühelt poolt on see kaasa toonud ümberjagatava rahamassi kasvu teatud poliitikate elluviimiseks, kuid teiselt poolt kahjustab see Euroopa tootmisettevõtete konkurentsivõimet ja inimeste heaolu, sest just nende taskust võetakse see raha rohepöörde elluviimiseks. VKG 2022. aasta CO₂-ga seotud kulud olid kokku 10 miljonit eurot. Isegi kui eeldada, et CO₂ maksumäär rohkem ei tõuse, siis CO₂ kulu järgmistel aastatel mitmekordistub tasuta eraldatavate kvootide vähenemise tõttu. Jalajälje vähendamiseks oleks VKG-l võimalik ette võtta teatud investeeringuid, aga kuna CO₂ maksumäära tase on ebaselge, siis valitseb oht, et kasvav CO₂ maksukoorem võib vaatamata vähendatud jalajäljele tegevuse peatada enne kui suudetakse investeeringud tagasi teenida.

Lisaks emissioonide vähendamisele tehti ettepanek suurendada EL-i metsandus- ja maakasutussektoris (LULUCF) kasvuhoonegaaside (KHG) netosidumist 2030. aastaks vähemalt 310 miljoni CO₂ ekvivalenttonnini. Eestile on tehtud ettepanek siduda 2030. aastal 434 000 tonni CO₂. Kuidas seda eesmärki saavutada ja kuidas see hakkabmõjutama Eesti metsamajandust on hetkel veel ebaselge. VKG-d puudutab see ettepanek seoses kavandatava biotoodete kompleksi investeerimisprojektiga. Kuigi antud tehasega kaasneks tuhandete tonnide CO₂ sidumine valmistatavatesse biotoodetesse, mis aitaks täita Eesti LULUCF kohustuse täielikult, siis investeeringu elluviimine oleks võimatu, kui lühiajaliste eesmärkide saavutamiseks aastaks 2030 otsustatakse raiemahte järsult vähendada, sest turul puuduks tooraine naftatooteid asendatavate toodete tootmise varustamiseks.

2022. aastal jätkusid Euroopa Parlamendi, Euroopa Nõukogu ja Euroopa Komisjoni läbirääkimised „Eesmärk 55“ paketi osas ja mingeid lõplikke otsuseid esialgu veel ei tehtud. Konkreetseid otsuseid on oodata 2023. aastal. Milline saab olema nende mõju VKG-le, on esialgu veel raske hinnata, kuid pigem on oodata arenguid, mis kahjustavad Eesti ja kogu Euroopa tööstuse konkurentsivõimet globaalsel turul.