Hiigelputukad haukavad maa all kivi

Eesti Päevaleht, Tuuli Jõesaar

Ojamaa põlevkivikaevanduse argipäev puurimise, plahvatuste ja vilgaste hiigelmasinatega on maapealsetele eksootika.

“Päikest näeb nii vähe,” nuri­sevad kontorirotid suitsunur­ga aknast halli talvetaevast vahtides ja lähevad siis tagasi tööle – hiirt liigutama, e-kirju saatma, tegema oma igapäe­vatööd, mida nad lõunalauas vesteldes nimetavad raskeks, nõudlikuks ja vahel isegi ter­vistkahjustavaks. Ülaselja pin­ged ja kuivad silmad, mõtelge!

Külaskäik Ojamaa kaevandusse paarikümne kilomeetri kaugusel Kohtla-Järvest paneb asjad natuke teise perspektii­vi. On töid, kus kõige suurem oht ei ole kerge lihasvalu ülaseljas ja suurim pingutus saa­ta neli e-kirja tunnis.

Hingamisaparaat kaasa

„Siit tõmbad lahti, siis asetad nina peale, hingad!” selgitab töökeskkonna spetsialist Niko­lai Malõšev kaevanduse sisse­pääsu juures hingamisaparaa­di kasutamist. Iga kaevandusse siseneja peab peale kiivri ja lambi võtma kaevandusse kaa­sa ühe sellise aparaadi. Et kui midagi juhtuma peaks, oleks mõneks ajaks hingamisabi. „Siin töötab vaid paar inimest, kes üldse kunagi seda kasuta­ma on pidanud, see on vaid ettevaatusabinõu,” lohutab projektikoordinaator Larissa Puhilas.

Ojamaa kaevandus asub 30 meetri sügavusel, kuhu pääseb mööda kõhedaks tegevalt järs­ku kaldšahti. 250 meetrit teed, 12% langust. Nagu mägedes. Kõhe on küll vaid külasta­jal. Töökeskkonna spetsialist Malõšev juhib alla suunduvat autot harjunud ilmel. Igapäe­vane asi, teadagi. Automakist kõlab Amy Winehouse’i „Back to black”. Lugu on sümbool­ne. Kaevanduses on pime. See ei tohiks olla mingi ülla­tus, aga pimedus ometi ehma­tab. Pimedust on nii palju, et see haarab kõik endasse. Nii­pea kui autotuled või pealamp kustuvad, on ümberringi jää­gitult pime. Lambirida val­gustab vaid peastrekki – nelja kilomeetri pikkust nn põhikoridori – ja töö praeguses eta­pis vajalikke kõrvalstrekke. Ülejäänu on puhas pimedus. Selles pimeduses soliseb vett, mida pidevalt ära pumbatak­se, ja jalge all lirtsub põlevkivimuda. Sooja on küll kahek­sa kraadi, aga niiskus tun­gib kontideni. „Siin on raske olla. Mina olen siin olnud kõi­ge kauem viis tundi järjest ja juba see oli väsitav. Aga mehed on siin mitu tundi kauem…” ütleb Puhilas.

Kuigi Ojamaa kaevandus on väike, tasub siin liikuda autoga, sest strekid teevad juba praeguseks kokku 35-40 kilomeetrit teid. Kui mõnda töö­kohta lähemalt vaadata, tuleb siiski auto pealt maha tulla ja jalgsi edasi minna. „Kopplaa-duri eest tuleb ära astuda. Nad ei näe sind,” manitseb Puhilas. Astun ehmunult seina äärde. Malõšev vaatab üles, osutab, et tuleks seina juurest eema­le tulla. Laes on näha lahti-kihistunud plaati. See võib alla sadada. Insener võtab mehepikkuse kirka ja kangu­tab poollahtise plaadi alla. Sellega käsitsitöö tänapäeva kaevanduses piirdubki. Seda pole õnneks palju, sest kõik laed on turvatud ja vaid üksi­kutes kohtades on mõni kivi-lahmakas potentsiaalne oht. Seegi ei lase valvsust kaotada.

Röögatu suur kopplaadur

Masinate ühtlasest rümast hak­kab ühe masina möirgamine järjest lähemale jõudma. Pime­dusest paitavad esmalt veidi ämblikusilmade laadselt aset­sevad tuled ja siis juba hiiglas­lik lõuatäis põlevkivi. Röögatu suur kopplaadur, mis tundub vaevu-vaevu strekki liikuma mahtuvat, heidab oma hiig­lasliku suutäie kive konveie-rilindile, keerab end uskumatu väledusega kohapeal ringi ja kaob uue kopatäie järele. Suur masin tagurdab, pöörab, söös­tab ja kallab putukliku graat­sia, kiiruse ja vilumusega. „Ma olen mõelnud, et ei tea, kui­das need mehed oma sõidu­autodega veel sõidavad,” imet­leb Puhilas. Need mehed tun­nevad oma tööd. Hiljem saan korraks kopplaaduri kabiini ronida. Selgub, et hoiatus laaduri teelt kõrvale hoida oli täiesti õigustatud. Väljavaade akendest on piiratud, pealegi istub juht sõidusuuna suhtes küljetsi. Ometi liiguvad need masinad strekinurkade vahel uskumatu täpsusega.

Kaevanduses ringi liiku­des ja eri tööetappidega tut­vudes kaob suunataju kiiresti. Kui teejuhid jätaksid võõrad kaevandusse omapäi, oleks sealt raske välja pääseda. Kõik on ühtlaselt pime.

Inimesi tundub siin toime­tavat imevähe, kuigi tegelikult töötab kaevanduses 80 meest ja naist. Nad kaovad selle ruu­mi peale ära. Töö käib siin kolmes vahetuses. Liigutakse tasapisi kivi haugates maa all edasi – ankurdamine, puuri­mine, lõhkamine, koristamine.

Eri tööetappide vahel liigel­des eksib korra isegi teejuht Malõšev. Keerab autonina ühte vahesse, pidurdab, jääb korraks mõttesse ja juhib auto siis edasi. Keerab mõniküm­mend meetrit eda­si teise, eelmisega võhiku pilgu jaoks täiesti samasuguses­se koridori. Siis viib ta külalised eksi­matult edasi pinnale. Selleks et kaevanduse ja maapinna vahel liikuda, on vaja läbi­da lüüs: kaldšahti kummaski otsas on õhukindlad uksed. Mõlemad uksed ei tohi korra­ga lahti olla. See viiks kaevan­duse ventilatsioonisüsteemiga tagatud õhu tasakaalust välja.

Maapinnal paistab päike, on külm talvepäev. Päike tun­dub liiga ere, aga kuiv külm on maa-aluse niiskusega võr­reldes meeldiv. Kontorirott võib hiireliigutamise juurde naasta. Aga arusaam tööst on muutunud.

KAEVANDUSEST

•• Kaevanduse omanik on Viru Keemia Grupp (VKG).

•• Kaeveloa järgi küündivad Ojamaa põlevkivivarud 58,7 miljoni tonnini.

•• Aastane maksimum too­dang on u 2,5 miljonit tonni põlevkivi.

••Kaevanduse tööeaks on plaanitud kuni 20 aastat. Pärast seda lastakse sel vee­ga täituda.

•• Kaevanduse lõplikuks pind­alaks kujuneb plaanide jär­gi u 17 ruutkilomeetrit. See­ga on selle maa-aluse tänavatevõrgu pindala suurem kui mõnelgi Eesti linnal. Võrdluseks: Haapsalu linna pindala on 10,6 ja Keilal 11,7 ruutki­lomeetrit.

KÜMNE PUNKTIGA

Kuidas kaevandatakse põlevkivi?

1. Uut kaevandust luues või kaeveala laiendades raja­vad läbindajad esmalt peastreki ja selle kõrvalstrekid.

2. Kõrvalkoridoridest haka­takse külgedele liikuma nii, et valmis kaevandus näeb välja nagu kärg või sammas­saal. See, kust ja kui palju põlev­kivi võtta tohib, arvutatakse ja mõõdetakse täpselt paika – seda tööd teevad markšeiderid.

3. Edasi algab nn päris töö: külgstrekist kõrvale purus­tatakse ettevaatlikult väike osa kavandatava kaevanduskambri seinast. Seejärel tekkinud avau­ses ankurdatakse lagi ehk muu­detakse ülemised kihid varise-miskindlaks. Selleks puuritak­se lakke pikad metallvardad, mis ülemisi kivimi- ja pinnase-kihte paigal hoiavad. Ankrute jaoks puurib augud ja asetab need paika suur masin, millega opereerib väiksema süntesaato­ri suuruse puldi kaudu tööline, kes ei pea ise kordagi potentsiaalselt ohtliku lae alla astuma.

4. Edasi saabuvad tööplatsile puurijad. Nemad puurivad turvatud lae all töötades kivimsei-na augud lõhkeaine jaoks. Auku­de paigutuse on insenerid enne täpselt paika arvutanud.

5. Seejärel tulevad lõhkajad. Nad paigutavad valmis puu­ritud aukudesse lõhkeaine, anna­vad ümbruskonnas töötajaile tea­da, et nüüd tuleb sealt lahkuda, ja siis annavad kaugemalt süüdet. Plahvatus väristab maha mõõde­tud koguses põlevkivi.

6. Seda saabuvad koristama kopplaadurid. Nad haara­vad maast mitu kuupmeetrit põlevkivitükke korraga ja toime­tavad need kõrvalstrekis jooksvale ajutisele konveierile, millel need läbivad purusti. Ajutine konveier, mida vastavalt kaevealal edasilii­kumisele lahti monteeritakse ja edasi tõstetakse, viib oma pee­nestatud saagi peakonveierile. See jookseb kaevanduse pea-strekis ja jääb paika kogu kae­vanduse eluajaks.

7. Peakonveier toimetab põlevkivi maapinnale ja viib sealt edasi kõrgesse punkrisse, kust kivi liigub edasi rikastamistehasesse.

8. Maapealses rikastamistehases tegelikult midagi kivile juurde ei panda, kuigi nii võiks nimetusest arvata. Tegeli­kult eraldatakse seal vaid põlev­kivist lubjakivi.

9. Rikastatud ehk puhastatud põlevkivi suunatakse Oja­maa kaevandusest edasi, möö­da Eesti pikimat väliskonveierit tehasesse, kust sellest toodetak­se põlevkiviõli.

10. Järele jäävast lubjaki­hist tehakse killustikku või kasutatakse seda vanade kar­jääride täitematerjaliks.