Põlevkivitööstus ootab stabiilseid reegleid

Põhjarannik, Meelis Eldermann (VKG juhatuse liige ja tehnikadirektor)

Riigikontroll andis oma hinnangu riigi tege­vusele põlevkivi ka­sutamise suunamisel. Vaatamata sellele, et paljud dokumendi punktid on põlev­kivitööstuse seisukohalt vaiel­davad, annab hinnangu ole­masolu iseenesest tagasihoid­likku lootust, et põlevkivisek-tori arengut hakatakse Eestis juhtima teadlikult.

Tööstuse esindajana toon kõigepealt välja punkti, mille­ga mul on hea meel nõustuda. Selleks on asjaolu, et Eesti rii­gis puuduvad praegu nii sel­ge arusaam põlevkivitööstuse sotsiaal-majanduslikust mõ­just kui ka nüüdisaegsed and­med tööstuse keskkonnamõju­de kohta. Viimast tahan eriti rõhutada, sest aina rohkem esi­neb viimasel ajal sõnavõtte (ka kõige kõrgemal tasemel), kus mainitakse, et põlevkivitöös­tused ei korva enda poolt kesk­konnale tekitatud kahju.

Riigikontrolli auditist sel­gub, et põlevkivisektoris ei ole viimastel aastatel tehtud alusuuringuid ning seega ei ole selline seisukoht põhjen­datud. Alguses peame väl­ja selgitama, mida ja kuidas mõjutab nüüdisaegne põlev­kivitööstus, milliseid ressurs­se suunavad ettevõtted selle kahju hüvitamiseks ning kuhu suunab riik ettevõtetelt saa­dud maksu- ja eriti keskkon-namaksutulu. Ainult niiviisi saame teada, milline on põlev­kivitööstuse mõju keskkonna­le, ja anname vastuse küsimu­sele, kas tööstused korvavad tekitatud kahju või mitte.

Julgen öelda, et tänapäe­vast põlevkivikaevandamist ja ümbertöötamist ei saa võr­relda tööstusega, mis eksis­teeris veel 15 aastat taga­si. Eesti tööstused on teinud suuri jõupingutusi, et mitte ainult moderniseerida vane­maid tööstuskomplekse, vaid on samuti võtnud kasutusse parimad võimalikud tehnoloo­giad, mis vastavad ELi kõrge­tele nõudmistele.

Viimase 15 aasta konteks­tis räägime me ajast, mil et­tevõtted on teinud suuri in­vesteeringuid tööstuste uue­le tasemele viimiseks, maks­nud igal aastal suurenevaid keskkonnatasusid ja pidanud üleval ka keskkonnategevu-sest lähtuvat infrastruktuuri. VKG hinnangul ületavad näi­teks keskkonnahoidu tagava­te seadmete opereerimise ta­sud (ehk kulutused, mida te­hakse mitmesuguste püüde-seadmete ja puhastite hooldu­seks ning korrashoidmiseks)

kaks korda ettevõtte maksta­vaid keskkonnamakse. Kõik need summad kokku (24 mln eurot) ületavad 10% ettevõt­te 2013. aasta käibest (220,5 mln eurot). See hõlmab ainult keskkonnatasusid!

Selles kontekstis kõlab ülemäära optimistlikult riigi­kontrolli väide, et teised rii­gid võtavad maavarade kasu­tamise eest veelgi suuremat tasu, põhjendades sellega nn royalty ehk põlevkivitööstuse tulumaksu kehtestamist. VKG vastuseks sellele väljendusele saab olla ainult ettepanek vaa­data koos keskkonnaministee­riumi ja riigikontrolli esinda­jatega üle ettevõtete eksistee­riv otsene ning kaudne mak­sukoormus ja seejärel hinna­ta, kas teiste riikide maksu­koorem on ikka suurem.

Võrreldes Eesti põlevkivi­tööstuse maksukoormust teis­te riikide tööstustega, teeb rii­gikontroll veel ühe suure vea – nimelt võrdsustatakse põ­levkivitööstus naftat töötle­va tööstusega. See on aga lu­bamatu, sest põlevkivitööstu­sele toorõli saamiseks peame me põlevkivi kaevandama, tooma töötlemiskompleksi, töötlema seda tehases ja uti­liseerima jäätmeid. Naftasek­toris toorprodukti saamiseks piisab vaid nafta ammutami­sest maapõuest. Need tööstu-seliigid ja eelkõige nende kapitalimahukus on võrrelda­matud.

VKG on viimaste aastate jooksul teinud Euroopa Liidu tasemel sel teemal suure sel­gitustöö. Tänu sellele on Eesti põlevkivitööstus ELis saavu­tanud teatud eristaatuse, mil­le alusel ei võrdsustata põlev­kiviõli tootmist naftatööstu­sega. Tundub, et samasugust

tööd peame me korraldama ka omaenda riigi tasemel, kus põlevkivitööstuse ajalugu on 90 aasta pikkune.

Riigikontrolli dokument si­saldas veel palju huvitavaid andmeid ja hinnanguid Ees­ti põlevkivitööstusele terviku­na. Näiteks on huvitav seisu­koht, et Eesti põlevkivitööstus ei garanteeri enam riigi energiajulgeolekut. Ilmselt on au­diti koostajatel lihtsustatud arusaam julgeolekust. Sel­ge on, et oma energiaressursi olemasolu ja selle efektiiv­ne kasutamine on igal juhul julgeoleku garant, olenemata sellest, kas me põlevkivist too­detud elektrit ja õli antud aja­hetkel ekspordime või kasuta­me rasketel aegadel ise.

Samas puudus dokumendis vähemgi hinnang põlevkivi­tööstuse mõju kohta riigi ma­jandusarengule nii praegu kui ka tulevikuperspektiivis. Vii­mane on hädavajalik, eelkõi­ge kontekstis, et valminud do­kument mõjutab oluliselt põ­levkivi arengukava 2016+ põ­hipunkte.

Koostades ühe riigi tähtsaima tööstuse arengukava järgneva­teks aastateks, on vä­ga tähtis nii osata hinnata sel­le minevikku (ehk juba maini­tud sotsiaalseid, majanduslik­ke ja keskkonnaalaseid mõju­sid) kui ka prognoosida selle võimalikku tulevikku või vä­hemalt selle võimalikke va­riante, mida arengukavaga saaks suunata.

Pole saladus, et VKG plaa­nib suurt põlevkiviõli tootmis­mahtude kasvatamist ja sel­lele järgnevat Eesti esimest diislikütuse tootmise käivita­mist (ja see projekt on otse­selt seotud Eesti energeetili­se julgeolekuga). Plaanis on tsemenditehase ehitus, mis kasutab ära poole tootmises tekkivast poolkoksist. Aherai­net aga saab kasutada ja peab kasutama Eesti teedeehituses ning leidma sellele ressursile otsest rakendust, vältides sel­lega uute karjääride rajamist, millele ministeerium väsima­tult uusi lubasid väljastab.

Poleks ootamatuid kesk­konnamaksude tõuse ja eba­stabiilsust, oleksid kõik plaa­nid praegusel hetkel juba teostatud või teostamisel. See on vaid osa Eesti ainult ühe põlevkivitööstusettevõtte arenguväljavaadetest. Kui­das hindate selle sotsiaal-majanduslikku ja keskkonnaal­ast mõju? Mis suunas hakka­te seda juhtima?